SARBAH' lugu

Nimetame seda (varajaseks) keskeakriisiks, tüdimuseks või akumuleerunud julguseks, aga ühel hetkel sai SARBAH' asutaja Ester Kannelmäe aru, et vaid ühe organisatsiooni heaks töötamine ei tee teda enam õnnelikuks. Samal ajal märkas ta enda ümber üha enam andekaid ja töökaid inimesi maadlemas just nende teemadega, milles tema osav oli. Kaleidoskoop-karjäär oli andnud talle laia silmaringi ja teadmistepagasi — miks mitte aidata, uude seiklusesse sukelduda? Päriselt ja oma tingimustel.

Uuele ettevõtmisele oli vaja ilus sõnaline katus ehitada. Paralleelselt loodud väikesel disainistuudiol oli armsaks saanud nimi — HABRAS. Tundus õige, et kaks algatust oleksid omavahel kaksikutena seotud. Nii sündiski SARBAH — palindroom, teadlik peegelpilt sõnast HABRAS.

Uurides nime tähendusi teistes keeltes — keegi ei taha ju kogemata rahvusvaheliselt labane olla — saabus üllatus. Justkui märk sõbralikult universumilt: SARBAH on peaaegu täpselt rootsikeelne sõna sårbar. Haavatav. Sellised avastused on ütlemata väärtuslikud, annavad lugudele iseloomu ja tagavad nende kordumatuse. Neid ei saa toota, ainult märgata, nautida ja kasutusele võtta.

Sõna habras kannab endas korraga füüsilist ja emotsionaalset haavatavust, ent ei tähenda tingimata seda, et midagi on katki. Midagi habrast võib olla täiesti terviklik — ta lihtsalt ei teeskle tugevust. Teadvustatud haprus on aus viis elada.

See mõte resoneerub eriti siin, Põhja- ja Baltimaade kultuuriruumis, kus tagasihoidlikkus pole nõrkus. Kus vähem ütlemine — ja sügavuti mõtlemine — kannab rohkem kaalu kui valju röökimine. Kus enesereklaam tundub ebamugav mitte sellepärast, et inimestel pole väärt sisu, vaid sellepärast, et enda pjedestaalile asetamine tekitab võõristust. Kus kõige usaldusväärsem kommunikatsioon on see, mis ei pinguta üle.

SARBAH sündis selle kultuuri sees, mõistab seda ja töötab sellest lähtudes — mitte seda eitades ja sellest mööda trügides.

Meie jaoks on õige olulisem küsimus: kas see tundub siiras? Kui vastus on jah, liigume edasi. Kui ei, astume tagasi — mitte lihvima, vaid ümber mõtlema.